Esimesed Päevad

1. päev

Lennuk Tallinnast läks mul kell 7 hommikul ning lennujaamas olin juba viiest, mis tähendas magamata ööd, kuna asjad ei mahtunud kohvrisse kuidagipidi ära ning eelmisel päeval oli muidugi vaja muude asjadega tegelda- viimased vajalikud asjad osta, Meritiga väljas käia, Tallinnasse üks tiir teha ja mis kõik. Lennujaamas lasti mind õnneks lisakilodega lennuki peale ning Kopenhaagenis olin kohaliku aja järgi kell 7. Sõit kestis kusagil tund ja 20 minutit ning ei ole ma nii kaugel midagi Eestist. Lennujaamast läksin otse rongi ootama, leidsin õige koha kiiresti ülesse ja mõne aja pärast sõitsingi juba Herningu poole. Üritasin magada aga väga ei suutnud. Kohale jõudes arvsasin, et pean jalgsi korterisse minema. Anne-Marie (tüdruk, kelle tuba ma siin rendin) oli mulle koostanud ka kaardi, et kuidas siia saan. Aga 40 kilogrammiga pea, et 3 kilomeetrit jalutada selles väsimuse seisundis tundus natuke liig ning õnneks leidsin ülesse bussijaama ning ka bussi, mis täpselt minu kortermaja juurde sõitis.

Uksest sisse astudes oli siin juba teine Eesti tüdruk Kelly. Justustasime natukene, mingi aja pärast läksime toidupoodi, siis juba käisime vaatasime ringi kaubanduskeskuses ja otsisime  ühest kesklinna keldrist ratast, mida ta oma sõbrannalt mõneks kuuks laenama pidi. Kahjuks ikka ei saanud seda. Jalutasime siis lihtsalt natuke linna peal ja lõpuks tuli neid kilomeetreid ikka väga palju kokku. Esmamulje linnast oli päris hea. See pole küll nii suur, kui Tallinn, kuid samuti mitte nii väike, kui kõik väidavad. Jalgsi liigelda on ikka raske ning paaris kohas käimisega tulebki juba mingi 12-kilomeetrine ring ära. Ehk siis ratas on kõige vajalikum asi, mis siin igal ühel olema peab. Samuti on linn üli puhas ning oleks nagu Simsis :D

Koju jõudes tegime süüa ja varsti kohtusin ka teise korterikaaslase Marysiaga, kes on Poolast. Temaga esimesel päeval väga suhelda ei jõudnud, aga sõbralik tundus ikkagi. Pakkisin kohvri ka tühjaks, ning sättisin asjad kappidesse ära.

Lennujaamas väsinud olemas

Uus tuba (Pilt Meriti kingitus :D) ja vaade aknast. Meie kortermaja näeb samasugune välja.

Natuke linna

Kasvuhooned/aiamaad on siin nii armsad. Lisaks on linnas isegi golfiväljakud

2. päev 

Magasin kaua. Sõime hommikust. Seejärel läksime Kellyga kaubanduskeskusesse, kuna eelmisest päevast jäid kummitama ühed seelikud ja püksid. Esimesed ostsime ära. See poodides ringi käimine motiveerib kiiresti tööd leidma, sest kaup on põnevam, kui Eestis. Ilmselt. Äkki. Viimasel ajal pole viitsinud Eestis üldse poodides käiagi, kuna hinnad on mõttetult kallid. Siin on asjad selles osas veidi teisiti. Hinnad riidepoodides on isegi üldpildis odavamad ning allahindlused on ikka tagasihoidlikult öeldes korralikud. Läksime ka apteeki/kosmeetikapoodi, et mõned vajalikud asjad osta. Kassas seistes viipas üks müüja mulle, et teise leti äärde läheksin. Ta küsis mu käest, et kas mul ikka kliendikaart on, kas ma seda saada tahan ja seletas, et mida kõike sellega võimalik teha on. Muidugi olin asjast huvitatud. Kui tasuta saab, siis miks mitte eks :D Ta palus mul kirjutada meiliaadress ja mobiilinumber. Kui ütlesin, et mul pole veel Taani numbrit, küsis, et mis riigi oma mul on siis. Kui olin vastuseks öelnud Eesti, ütles ta eesti keeles vastu, et "Võin su Eesti numbri ka siis kirjutada." Meie näod Kellyga pidid ikka eriti priceless olema sel hetkel :D Siis jäime selle naisega korraks jutustama veel ja tuli välja, et ongi eestlane, kes 16 aastat juba siin Herningus elanud. Nii lahe ikka! Õhtupoolikul käsime toidupoes taaskord ja ostsime natuke pikemaks perioodiks süüa. Toit on ikka haigelt kallis siin. Kui ikka midagi head-paremat poest tahta, on arve päris suur. Siis sõime, ma skypesin natuke aega ja pärast hakkasime mingit õudkuat vaatama, mõlemal peaaegu terve filmi ajal kogu aeg käed näo ees :D

3. päev

Meil on köögilaua peal terve hunnik poodide allahindluskatalooge, mida iga päev lappame. Juba teisipäeval oli teada, et neljapäeval tuleb poodi head ja odavat jäätist, mille järgi ka kohe hommikul läksime. No maitse oli tõesti taevalik. Õhtul läksime välja. Facebookis koolikaaslased organiseerisid mingit kokkusaamist kusagil kohvikus/baaris, et seal live muusikat kuulata ning natuke omavahel tutvuda. Me jõudsime sinna Kellyga natukene hiljem, kui enamus ilmselt. Natuke istusime seal ja paar sõna rääkisime inimestega, aga seal ruumis oli ülipalav pluss mitte väga lõbus. Seejärel otsustasimegi minna uuesti sinna keldrisse, et näha, kas keegi meile ukse avaks ja ratta sealt kätte saaksime. Kui õige maja juurde kohale jõudsime, polnud kedagi taaskord kodus ning ei jäänud muud võimalust, kui minna lähedal asuvasse tühja pubisse. Pettes omaniku lootusi uute klientide osas, küsisime paberit ja pastakat, et poistele ratta kättesaamise osas kirjake trepile jätta. Pärast seda kõndisime veel veidi ringi ja juba päris varsti otsustasime kusagile edasi minemise asemel koju tagasi tulla. Tegime omale uued road valmis ja hakkasime ulmefilmi vaatama :D Me oleme korterikaaslasega sarnased ilmselt rohkemates kategooriates, kui ainult ühes :D

Kiri, mille trepile jätsime 

Kellyga

4. päev

Hommik ja lõuna möödusid mitte midagi tehes. Istusime suures toas ja lihtsalt jutustasime, olime arvutis ja skypesime ja sõime. Ühel hetkel kõlas koputus uksele ja me Kellyga ei julgenud avama minna, kuid kui lõpuks ikka läksime, siis oli ukse taga veel üks korterikaaslane Eestist. Tutvusime põgusalt. Õhtul läksime kolmekesi freshmanide peole, mis toimus meie kooli juures ning oli ühispidu kahe Herningu ülikooli peale. Teekond oli NII PIKK. Kõndisime sinna tund aega, kuid vähemalt oli meil tee peal lõbus ning tundus, et klapime kolmekesi päris hästi. Kui kohale jõudsime, siis pidime kõigepealt üles otsima campused, et veel kahe eestlasega kokku saada ja siis kolmekesi peole suunduda. Natuke keeruline oli seda kohta üles leida, kuid saime hakkama. Tutvusime ka nende kahe tüdrukuga ja juba järgmisel hetkel olimegi peol. Läksime kohe tantsima ja vaatepilt oli hoopis teine, kui eelmisel päeval seal baaris. See õhtu oli tõsiselt lõbus. Koju hakkasime küllaltki vara tulema. Keegi meist kolmest ei talunud mõtet tunniajasest jalutuskäigust ning otsustasime hääletada. Esimene auto peatuski ning kuigi ta algul eriti meid ära viia ei tahtnud, lõpuks ta seda siiski tegi. Autojuht oli hispaanlane!! Nii tore. See internatsionaalsus, mis siin valitseb, meeldib mulle!

Tore pidu ja eestlased

5. päev 

Ärkasin kell 9. Keetsin putru ning kella kümnest läksime Kelly ja Marysiaga minu rattale järele. Eelmisel õhtul kirjutas mulle üks eestlane, et saab mulle tasuta jalgratta anda ainult, et pean tagumised lohvid ja rehvid ja mis iganes asjad ise ära vahetama. Mulle vägagi sobis see pakkumine, kokkuvõttes tuleb see ikka ilmselt soodsam välja, kui uue ratta ostmine, sest esiteks siin on nii raske üldse midagi leida ja teiseks hinnad on enamasti natuke kallid. Marysia õnneks teadis, kus see tänav asub ja oli lahkelt nõus teed näitama. Jalutuskäik oli taaskord pisut rohkem, kui natuke pikk. 5-6 kilomeetrit. Ratas asus täiesti (või ehk ka mitte) Herningu teises otsas ning lisaks otsustas meid saata ka paduvihm. Õnneks polnud keegi meist kolmest veel väga muserdatud selle ilma tõttu. Kohale jõudes rääkisin natuke selle eestlasega, kellelt ma ratta sain. Ta õpib ka marketingi samas ülikoolis, kuid juba miiiitmendat-mitmendat aastat. Kui olin ratta kätte saanud, suundusime peatänavale. Marysial oli ülikooli asjus tarvis raamatukokku minna ning me Kellyga käisime kirbuturul. Pidi Taani suurim olema, aga seekord ilm eriti kaasa ei aidanud ning müügipunkte oli vähe. Ootasime ka meie korterikaaslast Gretet, kellega seal kokku pidime saama. Ootasime ja ootasime natuke veel, ning meil jõudsid vahepeal kõhud tühjaks minna ning läksime ühte kohta durumi sööma. Tellisime ainult ühe, kuna raha ei tahtnud raisata ja varsti oleks nii või teisiti koju sööma läinud. Omanik oli aga nii sõbralik, et andis meile ikkagi 2 tükki ühe hinna eest. Me seal tänasime ikka nii palju, kui suutsime ja lubasime teinekord tagasigi minna. Inimesed siin on nii sõbralikud. Ükskõik, mis rahvusest ka nad poleks. Isegi vanad inimesed naeratavad tänavapeal vastu ja no see on üks selline asi, mida ma pole näinud ei Eestis ega ka Mehhikos. Lapsed ütlevad poe ees tere ja inimesed on nii viisakad ja toredad ikka, et mul pole hetkel veel sõnu seda imestust väljendamakski. 

Kui veel söögikohas olime, tuli Gretelt sõnum, et ta vales kohas vist. Helistasime ka ja selgus, et päris samas kohas me tõesti pole :D Ega siis midagi, jäi kokkuleppe kodus ikkagi näha. Hakkasime siis Kellyga vaikselt sinnapoole liikuma. Muidugi vihma sadas, meil oli väga külm ja aega läks palju, et siia jõuda. Taaskord selle ratta toomisega kokku kõndisime mingi 13 kilomeetrit. Eestisse tulles ei pea oma bemmi rooli istumagi enam vist, juba nende väheste päevadega siin selle kõndimisega päris ära harjunud :D

Õhtul oli meil Grete ja Kellyga nii tore. Lebotasime suures toas, jutustasime ja naersime ja ikka ülilahe mu arust, kuidas mul oli võimalus saada ükskõik, millised korterikaaslased ja mingeid teid pidi õnnestus nii toredate inimeste sekka sattuda. Vaatasime filmi ja kell 12 avasime šampanjapudeli ja hakkasime Grete sünnipäeva tähistama. Istusime veel kella kaheni ja siis oli juba uni suur ja magus peal.

Sünnipäevaline

Algusest

Tsau! Olen juba kuendat päeva Taanis ning tulin siia, et astuda ülikooli ja õppida eriala nimega Branding and Marketing Management. Kooliks on VIA University College, TEKO Business + Design ehk siis kogu turunduse ja brandingu teema, mida õppima hakkan, on põimitud moega.

Ma olen terve elu teadnud, et lähen välismaale ülikooli. Kui kunagi ammu kõik sõbrad-sõbrannad ja niisama inimesed olid vaimustunud Tartu Ülikoolist või Tehnikaülikoolist Tallinnas, siis mind jätsid ned põgusalt öeldes külmaks. Mitte sellepärast, et mul midagi nende õppeasutuste vastu oleks. Muidugi mitte, lihtsalt ma olen natukene selline inimene, kes ei soovi pelgalt teoreetilisust ja suulisi loenguid. Lisaks kõigele ei näeks ma end elusees majandusanalüütiku, arsti, füsioterapeudi, filoloogi, raamatupidaja, lasteaiakasvataja või logistikuna. Kokkuvõtvalt. Erialad Eesti ülikoolides küll varieeruvad ühest seinast teise, kuid siiski siin puudub see, mida mina otsin. Lisaks kõigele muule ootan ma ülikoolist projektide rohkust, kaasatust, loomingulisust ja personaalset lähenemist. Ehk veel täpsemalt öeldes "Tell me, I'll forget. Show me, I'll remember. Involve me, I'll understand" põhimõtet. Justnimelt Taani on see riik, mille haridussüsteem sedaviisi toimibki. 

Olenemata sellest, et ma polnud kunagi mõelnudki mõnda Eesti ülikooli astumise peale, siis naastes oma vahetusaastalt Mehhikos, hakkasin ma seda tegema. Uuesti ära minek tundus hirmutav, eriti kuna tagasi tulles olin paljuski muutunud, tekkinud olid uued sõbrad ja elu siin tundus ja oligi päris hea. Kui sügisel toimusid mõned karjäärimessid, siis küll korjasin erinevaid Eesti ülikoole tutvustavaid voldikuid ning otsisin internetist erialasid, mis mulle meeldiksid, kuid edutult. Mul oli hetkeks küll periood, kus soovisin minna Tallinnasse rahvusvahelisi suhteid ja võõrkeeli õppima, kuid seejärel sattusin kuidagi tutvust tegema Dream Foundationiga ning ülikoolidega, kuhu selle organisatsiooni kaudu kandideerida saab. Pool tundi hiljem leidsin endale meelepärase ülikooli ja huvipakkuva eriala. Tegemist oli VIA University College, TEKO Business + Design kooliga Taani väikelinnakeses nimega Herning. Sealse ülikooli Branding & Marketing Management erialale kandideerimine käis väga kiiresti. Varem käisin ka ühel infopäeval ja kogusin ikka pisut informatsiooni ka ning mida aeg edasi, seda kindlam olin enda valikus. Mind on alati lummanud mood ning päris mitmeid aastaid tahtsin disaineriks saada. Aga noh, mis ma ennast ikka lollitan. Õmblemisoskused piirdusid ainult tööõpetuse tundide ning mõne katsetusega kodus enda masina taga. Lisaks see mida polnud, oli hea käsi ning kannatlikkus. Seega mõte kunagi tulevikus mõnes moealases ettevõttes kulisside taga töötada tundub rohkem, kui põnev ja elevusttekitav!

Kõik paberid koos motivatsioonikirja ja ülikooli poolt antud assignmentiga said ära saadetud ilmselt märtsis. Ka keeletest oli selleks ajaks üllatavalt heale tulemusele sooritatud. Edasi toimus juba aprilli lõpus skypei intervjuu, mis sujus samuti suurepäraselt ning vabas õhkkonnas. Meili ülikooli sisse saamisest sain juuni algul, enne, kui isegi gümnaasiumi eksamitulemused teada olid. Terve suvi läbi ei teadnud aga veel kindlalt, et kas saan ikka Taani minna või mitte. Et kas tahan, kas julgen, kas rahaliselt võimalik ja mis kõik eks. Aga kõik probleemid on ületatavad ja nüüd olen siin. Juba praegu võin öelda, et mulle meeldib siin kõik ja ma tunnen end ülimalt hästi! Edasi aga juba järgnevates postitustes.