Mulle meeldib siin!

Vahepeal on päris palju toimunud-juhtunud ning aega blogimiseks on olnud täpselt null minutit. Eelmisel esmaspäeval algas kool. Esimene nädal oli enam-vähem selline, kus räägiti, mis saama hakkab. Olime juba varem facebookis klassidesse jaotatud ning nüüd olemegi esimese semsestri enamasti nendega koos. Enam-vähem nii 25 inimest igas klassis ning kõigi erialade õpilased on omavahel esimesed 5 kuud koos, et kõik saaksid aimu terve moeäri toimimisest. A-la kui disainer loob mingi toote, on tal kõigepealt üldse tarvis teada, millisele sihtgrupile ta mingit toodet müüb, kas ettevõttel on piisavalt finantse idee teostuseks, ta peab teadma, mida kliendid tahavad, mida ootavad ja looma toote mis müüks ja mida poed ka sisse ostaksid. 

Esimesel päeval toimus meil lisaks üldise info saamisele ka "aaretejaht" ehk siis terve 4 maja peale ülikoolis olid mõned ülesanded ära jaotatud, kus punkte pidime klasside kaupa koguma. Näiteks oli seal speed-dating, riikide-lippude-pealinnade koku viimine jne. Eelmise nädala jooksul sai veel käidud taani keele kursust tutvustaval loengul, koogi kaunistamise võistlusel, loengul "how to survive in Denmark" ja kindlasti mõnedes kohtades veel. 

Kolmapäeval käisime Taani isikukoodi ehk CPR-i asju ajamas. Sellega oli ikka selline peavalu ja närvitsemine. Eelmisel õhtul ei saanud me korterikaaslastega vajalikke pabereid välja printida, kuna kõik sellised kohad pannakse juba kell 4 kinni. Lisaks ei teinud me ka portreefotosid, kuna üks seeria maksab 100 kr ehk 13 euri...ebareaalne. Mõtlesime, et hommikul ostame koolist fotopaberi ja koos fotodega prindime ka kõik muud asjad välja, mida isikukoodi saamiseks vaja läheb. Muidugi oli printimine meie jaoks liiga keeruline. Fotopaberile pilte ei saanud, lasime hoopis tavalisele ja kuidagi jõudsime lõpuks need paberid ära täidetud ning mõne tunni pärast oligi juba kõik korras ja lahenenud. 

CPR järjekord oli meeletu! Me Kellyga saime kusagil tunni ajaga enda korrani, kuid mõned olid seal isegi kolm ja pool tundi. Ulme. Järjekorras tutvusime me taaskord eestlastega kõrvaltülikoolist. See Eesti kamp on siin ikka ootamatult suur, peaks mainima.

Kuni kolmapäevani oli meil korterikaaslastega iga päev midagi valesti läinud- kas rattad katki või mida iganes veel. Õhtul me Kellyga naersime ja ütlesime, et ootame juba järgmist päeva, et näha, mis siis saama hakkab. Neljapäeva hommikul oli esimene asi, mida ma märkasin see, et mu läpakas ei tööatanud enam....

Neljapäeval tegime algust esimese projektiga. Peame neljaliikmelise grupiga leidma 4 disainerit, kelle kohta teeme põhjaliku researchi ette antud template'i ja design-DNA mudeli järgi. Vähemalt üks neljast peab olema kas mööbli- või tootedisainer ning esindatud peab olema vähemalt 2 maailmajagu. Lõpuks tuleb tehtud tööd ka esitleda. 

Neljapäeva õhtul lõppes see tutvustusnädala niiöelda ametlik osa ära ning kool korraldas meile sellekspuhuks grilliõhtu student houses. Rahvast oli kohale tulnud palju, toitu oli veel rohkem ja väga tore oli kõiki veel vabamas õhkkonnas esimest korda näha. Muidugi ei puudunud õhtust flip a cup turniir. Kui rahvas hakkas laiali vajuma, läksime campusesse Goodbye Panda Partyle. Keegi väga täpselt aru ei saanudki, et mille puhul see korraldati, kuid väga väga lahe oli. Meil on siin täpselt kõrvuti 2 ülikooli- üks TEKO ja teine Aarhus University. Üks rohkem tüdrukute- ja teine poistekool. Nemad sealt siis seda pidu korraldasidki. Kõik oli tasuta ja nagu mainitud, siis superlõbus. Ainuke halb asi oli see, et pidime juba kell 11 koju tulema, kuna järgmisel päeval hakkas kool juba 8.20.
Reedel oli meil paar loengut. Ühe ajal oli ka grupitöö, kus pidime kõigepealt 10 minuti jooksul ühe etteantud brändidest välja valima ja mõtlema selle iseloomulikele tunnustele ning hiljem 30 minuti jooksul neid omadusi silmas pidades ühe riideeseme looma, kasutades paberit/kile ja muid selliseid natuke tagasihoidlikke materjale. Me valisime Shelli ja saime ilmselt päris hästi hakkama.
Viimane loeng oli disainist üldiselt ja see oli tõeliselt huvitav. See pani mind sellele valdkonnale lisaks varasematele teadmistele mõneti teise nurga alt lähenema. Lõpuks vaatasime filmi "The September Issue", mida olin küll varem näinud aga siiski nii meeldis.
Laupäeval toimus kauaoodatud freshmanide pubiralli. Eelmisel õhtul arvasime, et see algab kell 6 õhtul, kuid tegelikult pidime juba kell 12 päeval rongijaamas kokku saama kõigiga, et siis klasside kaupa edasi hakata liikuma. Kohale jõudes imestasime rohke kohaletulnud rahva üle. Kui kokku alustas TEKOs sel aastal 150 rahvusvahelist ja 250 Taani õpilast, siis noh...päris palju inimesi oli ühesõnaga. Algul ootasime natuke, tegime pilte ja juba hakkasimegi liikuma ühest pubist järgmisesse, ühest baarist teise klubisse ja nii edasi. Igas kohas olid taaskord ülesanded, mida sooritama pidime. Näiteks oli meil tantsuvõistlus, kus pidime tantsima macarenat. Mina ja eestlane Janet sheikisime ikka korralikult aga kahjuks jäid teised natuke tagasihoidlikuks. Üldse tantsida sai igas kohas ja kogu aeg. Üks ülesanne hõlmas ka postitantsu. Lisaks oli võidu õlle joomine, beer pong, kus minagi osalesin, flip a cup ja veel palju muud. Minu jaoks oli küll see päev üle ootuste tore. Kella seitsmest hakkas meil kõigil Crazy Daisys kauaoodatud õhtusöök ja õhtu lõppes pubiralli järelpeoga samas klubis.
Esmaspäeval käisin uut arvutit ostmas, sest vana endiselt elumärke ei näidanud ega näita ka praegu ning ilma läpakata siin ikka läbi ei aja. Kõigi nende ootamatute lisakulutuste tõttu läheb tööd ikka veel kiiremini vaja aga hetkel tuleb seda isikukoodi veel oodata...
Teisipäeval kella 5st 8ni oli meil esimene taani keele tund. Õpetati selliseid basic asju ja natuke hääldust ja see keel tundub ikka väga error. Üldse ma ei usu keelekursustesse. Mehhikos olles tuli hispaania keel mul 2-3 kuuga ja keele õppimiseks läheb vajagi praktikat, praktikat, praktikat. Aga siin seda ilmselt väga olema ei hakka. Sellele vaatamata ei võta proovimine mult tükki küljest ära ja eks näis, mis saab.
Sel nädalal on olnud vaid paar loengut. Meid õpetati kasutama interneti andmebaase, naaberülikooli raamatukogu ja photoshopi tund oli ka. Täna oli üks põnev loeng Taani moe ajaloost ja üldiselt moeäri tulevikust. Kõik muu, mis oleme teinud, on olnud seotud projektiga ja vägagi vaba graafiku alusel.
Ma pean ütlema, et mulle juba praegu nii väga meeldib see ülikool, sest kõik õppejõud reaalselt teavad, mida nad teevad kuid sellegipoolest on nad õpilastega samal pulgal. Klassis teevad nad targa jutu vahele nalja ka, nendega saab argumenteerida, vastupidiselt sellele, mida kogesin gümnaasiumis kus tihtipeale eksisteerib vaid ainutõena see, mis on kirjas õpikus või siis õpilaste arvamus. Mis on vale. Erinev ka see, et ükski õpetaja õpilast ise aitama ei tule, ega käi mööda klassi/saali ringi ega kontrolli, et kes kus maal oma asjadega on. Õpilased tegutsevad ise vaikselt gruppides ning kui tahame mingit tagasisidet saada, läheme ise õppejõu juurde.
Liialdusi tegemata on kõik siiani nii huvitav, atmosfäär on fantastiline ja rahvas supertore!
Panen nüüd veidi pilte. Hetkel mul photoshopi arvutis pole, niiet suurused ja värvid on nii nagu on. Kõigepealt siis ilusad instapildid ja siis muud..

Projekti algus

isikukoodi järjekord

Kui rattad katki on, sõidame niimoodi

Grilliõhtu kooli omadega

Kolledžipidu!

Meie klass

Hollandi Roy ja Eesti Janet

Pubiralli

Perekonnaga maskeraadil

Klassiõe Milaga Bulgaariast

Paar õmblusmasinat

Igal hommikul karskes õhus jalgrattaga kooli!

Pole raha ja tegime ise passipilte :D

Leidsime kodujuustu poest!

Kõrini printimisest

 

flip a cup!

Väike õhtusöök

Esimesed Päevad

1. päev

Lennuk Tallinnast läks mul kell 7 hommikul ning lennujaamas olin juba viiest, mis tähendas magamata ööd, kuna asjad ei mahtunud kohvrisse kuidagipidi ära ning eelmisel päeval oli muidugi vaja muude asjadega tegelda- viimased vajalikud asjad osta, Meritiga väljas käia, Tallinnasse üks tiir teha ja mis kõik. Lennujaamas lasti mind õnneks lisakilodega lennuki peale ning Kopenhaagenis olin kohaliku aja järgi kell 7. Sõit kestis kusagil tund ja 20 minutit ning ei ole ma nii kaugel midagi Eestist. Lennujaamast läksin otse rongi ootama, leidsin õige koha kiiresti ülesse ja mõne aja pärast sõitsingi juba Herningu poole. Üritasin magada aga väga ei suutnud. Kohale jõudes arvsasin, et pean jalgsi korterisse minema. Anne-Marie (tüdruk, kelle tuba ma siin rendin) oli mulle koostanud ka kaardi, et kuidas siia saan. Aga 40 kilogrammiga pea, et 3 kilomeetrit jalutada selles väsimuse seisundis tundus natuke liig ning õnneks leidsin ülesse bussijaama ning ka bussi, mis täpselt minu kortermaja juurde sõitis.

Uksest sisse astudes oli siin juba teine Eesti tüdruk Kelly. Justustasime natukene, mingi aja pärast läksime toidupoodi, siis juba käisime vaatasime ringi kaubanduskeskuses ja otsisime  ühest kesklinna keldrist ratast, mida ta oma sõbrannalt mõneks kuuks laenama pidi. Kahjuks ikka ei saanud seda. Jalutasime siis lihtsalt natuke linna peal ja lõpuks tuli neid kilomeetreid ikka väga palju kokku. Esmamulje linnast oli päris hea. See pole küll nii suur, kui Tallinn, kuid samuti mitte nii väike, kui kõik väidavad. Jalgsi liigelda on ikka raske ning paaris kohas käimisega tulebki juba mingi 12-kilomeetrine ring ära. Ehk siis ratas on kõige vajalikum asi, mis siin igal ühel olema peab. Samuti on linn üli puhas ning oleks nagu Simsis :D

Koju jõudes tegime süüa ja varsti kohtusin ka teise korterikaaslase Marysiaga, kes on Poolast. Temaga esimesel päeval väga suhelda ei jõudnud, aga sõbralik tundus ikkagi. Pakkisin kohvri ka tühjaks, ning sättisin asjad kappidesse ära.

Lennujaamas väsinud olemas

Uus tuba (Pilt Meriti kingitus :D) ja vaade aknast. Meie kortermaja näeb samasugune välja.

Natuke linna

Kasvuhooned/aiamaad on siin nii armsad. Lisaks on linnas isegi golfiväljakud

2. päev 

Magasin kaua. Sõime hommikust. Seejärel läksime Kellyga kaubanduskeskusesse, kuna eelmisest päevast jäid kummitama ühed seelikud ja püksid. Esimesed ostsime ära. See poodides ringi käimine motiveerib kiiresti tööd leidma, sest kaup on põnevam, kui Eestis. Ilmselt. Äkki. Viimasel ajal pole viitsinud Eestis üldse poodides käiagi, kuna hinnad on mõttetult kallid. Siin on asjad selles osas veidi teisiti. Hinnad riidepoodides on isegi üldpildis odavamad ning allahindlused on ikka tagasihoidlikult öeldes korralikud. Läksime ka apteeki/kosmeetikapoodi, et mõned vajalikud asjad osta. Kassas seistes viipas üks müüja mulle, et teise leti äärde läheksin. Ta küsis mu käest, et kas mul ikka kliendikaart on, kas ma seda saada tahan ja seletas, et mida kõike sellega võimalik teha on. Muidugi olin asjast huvitatud. Kui tasuta saab, siis miks mitte eks :D Ta palus mul kirjutada meiliaadress ja mobiilinumber. Kui ütlesin, et mul pole veel Taani numbrit, küsis, et mis riigi oma mul on siis. Kui olin vastuseks öelnud Eesti, ütles ta eesti keeles vastu, et "Võin su Eesti numbri ka siis kirjutada." Meie näod Kellyga pidid ikka eriti priceless olema sel hetkel :D Siis jäime selle naisega korraks jutustama veel ja tuli välja, et ongi eestlane, kes 16 aastat juba siin Herningus elanud. Nii lahe ikka! Õhtupoolikul käsime toidupoes taaskord ja ostsime natuke pikemaks perioodiks süüa. Toit on ikka haigelt kallis siin. Kui ikka midagi head-paremat poest tahta, on arve päris suur. Siis sõime, ma skypesin natuke aega ja pärast hakkasime mingit õudkuat vaatama, mõlemal peaaegu terve filmi ajal kogu aeg käed näo ees :D

3. päev

Meil on köögilaua peal terve hunnik poodide allahindluskatalooge, mida iga päev lappame. Juba teisipäeval oli teada, et neljapäeval tuleb poodi head ja odavat jäätist, mille järgi ka kohe hommikul läksime. No maitse oli tõesti taevalik. Õhtul läksime välja. Facebookis koolikaaslased organiseerisid mingit kokkusaamist kusagil kohvikus/baaris, et seal live muusikat kuulata ning natuke omavahel tutvuda. Me jõudsime sinna Kellyga natukene hiljem, kui enamus ilmselt. Natuke istusime seal ja paar sõna rääkisime inimestega, aga seal ruumis oli ülipalav pluss mitte väga lõbus. Seejärel otsustasimegi minna uuesti sinna keldrisse, et näha, kas keegi meile ukse avaks ja ratta sealt kätte saaksime. Kui õige maja juurde kohale jõudsime, polnud kedagi taaskord kodus ning ei jäänud muud võimalust, kui minna lähedal asuvasse tühja pubisse. Pettes omaniku lootusi uute klientide osas, küsisime paberit ja pastakat, et poistele ratta kättesaamise osas kirjake trepile jätta. Pärast seda kõndisime veel veidi ringi ja juba päris varsti otsustasime kusagile edasi minemise asemel koju tagasi tulla. Tegime omale uued road valmis ja hakkasime ulmefilmi vaatama :D Me oleme korterikaaslasega sarnased ilmselt rohkemates kategooriates, kui ainult ühes :D

Kiri, mille trepile jätsime 

Kellyga

4. päev

Hommik ja lõuna möödusid mitte midagi tehes. Istusime suures toas ja lihtsalt jutustasime, olime arvutis ja skypesime ja sõime. Ühel hetkel kõlas koputus uksele ja me Kellyga ei julgenud avama minna, kuid kui lõpuks ikka läksime, siis oli ukse taga veel üks korterikaaslane Eestist. Tutvusime põgusalt. Õhtul läksime kolmekesi freshmanide peole, mis toimus meie kooli juures ning oli ühispidu kahe Herningu ülikooli peale. Teekond oli NII PIKK. Kõndisime sinna tund aega, kuid vähemalt oli meil tee peal lõbus ning tundus, et klapime kolmekesi päris hästi. Kui kohale jõudsime, siis pidime kõigepealt üles otsima campused, et veel kahe eestlasega kokku saada ja siis kolmekesi peole suunduda. Natuke keeruline oli seda kohta üles leida, kuid saime hakkama. Tutvusime ka nende kahe tüdrukuga ja juba järgmisel hetkel olimegi peol. Läksime kohe tantsima ja vaatepilt oli hoopis teine, kui eelmisel päeval seal baaris. See õhtu oli tõsiselt lõbus. Koju hakkasime küllaltki vara tulema. Keegi meist kolmest ei talunud mõtet tunniajasest jalutuskäigust ning otsustasime hääletada. Esimene auto peatuski ning kuigi ta algul eriti meid ära viia ei tahtnud, lõpuks ta seda siiski tegi. Autojuht oli hispaanlane!! Nii tore. See internatsionaalsus, mis siin valitseb, meeldib mulle!

Tore pidu ja eestlased

5. päev 

Ärkasin kell 9. Keetsin putru ning kella kümnest läksime Kelly ja Marysiaga minu rattale järele. Eelmisel õhtul kirjutas mulle üks eestlane, et saab mulle tasuta jalgratta anda ainult, et pean tagumised lohvid ja rehvid ja mis iganes asjad ise ära vahetama. Mulle vägagi sobis see pakkumine, kokkuvõttes tuleb see ikka ilmselt soodsam välja, kui uue ratta ostmine, sest esiteks siin on nii raske üldse midagi leida ja teiseks hinnad on enamasti natuke kallid. Marysia õnneks teadis, kus see tänav asub ja oli lahkelt nõus teed näitama. Jalutuskäik oli taaskord pisut rohkem, kui natuke pikk. 5-6 kilomeetrit. Ratas asus täiesti (või ehk ka mitte) Herningu teises otsas ning lisaks otsustas meid saata ka paduvihm. Õnneks polnud keegi meist kolmest veel väga muserdatud selle ilma tõttu. Kohale jõudes rääkisin natuke selle eestlasega, kellelt ma ratta sain. Ta õpib ka marketingi samas ülikoolis, kuid juba miiiitmendat-mitmendat aastat. Kui olin ratta kätte saanud, suundusime peatänavale. Marysial oli ülikooli asjus tarvis raamatukokku minna ning me Kellyga käisime kirbuturul. Pidi Taani suurim olema, aga seekord ilm eriti kaasa ei aidanud ning müügipunkte oli vähe. Ootasime ka meie korterikaaslast Gretet, kellega seal kokku pidime saama. Ootasime ja ootasime natuke veel, ning meil jõudsid vahepeal kõhud tühjaks minna ning läksime ühte kohta durumi sööma. Tellisime ainult ühe, kuna raha ei tahtnud raisata ja varsti oleks nii või teisiti koju sööma läinud. Omanik oli aga nii sõbralik, et andis meile ikkagi 2 tükki ühe hinna eest. Me seal tänasime ikka nii palju, kui suutsime ja lubasime teinekord tagasigi minna. Inimesed siin on nii sõbralikud. Ükskõik, mis rahvusest ka nad poleks. Isegi vanad inimesed naeratavad tänavapeal vastu ja no see on üks selline asi, mida ma pole näinud ei Eestis ega ka Mehhikos. Lapsed ütlevad poe ees tere ja inimesed on nii viisakad ja toredad ikka, et mul pole hetkel veel sõnu seda imestust väljendamakski. 

Kui veel söögikohas olime, tuli Gretelt sõnum, et ta vales kohas vist. Helistasime ka ja selgus, et päris samas kohas me tõesti pole :D Ega siis midagi, jäi kokkuleppe kodus ikkagi näha. Hakkasime siis Kellyga vaikselt sinnapoole liikuma. Muidugi vihma sadas, meil oli väga külm ja aega läks palju, et siia jõuda. Taaskord selle ratta toomisega kokku kõndisime mingi 13 kilomeetrit. Eestisse tulles ei pea oma bemmi rooli istumagi enam vist, juba nende väheste päevadega siin selle kõndimisega päris ära harjunud :D

Õhtul oli meil Grete ja Kellyga nii tore. Lebotasime suures toas, jutustasime ja naersime ja ikka ülilahe mu arust, kuidas mul oli võimalus saada ükskõik, millised korterikaaslased ja mingeid teid pidi õnnestus nii toredate inimeste sekka sattuda. Vaatasime filmi ja kell 12 avasime šampanjapudeli ja hakkasime Grete sünnipäeva tähistama. Istusime veel kella kaheni ja siis oli juba uni suur ja magus peal.

Sünnipäevaline